Eesti vehklemissport on saanud saja aastaseks. Kirjalike andmete alusel võib väita, et 1908. aastal alustati Tartu spordiseltsis "Aberg" (hilisem Tartu "Kalev") regulaarsete vehklemistreeningutega. Vehklemisega tegeldi küll juba Tartu Ülikooli alguspäevil, kuid see oli rohkem duellvehklemine.


Pärast Eesti Vabariigi loomist kandus vehklemine rohkem ka Tallinnasse, kus hakkas vehklemiselu edendama K. J. Popov. Kuigi treeniti ja võisteldi pidevalt, ei jõutud sõjaeelsel perioodil Eesti meistrivõistlusteni, kuigi vehklemine oli kavas II Eesti Spordi Mängudel. Kohtuti ka Riia ja Stockholmi klubidega. Ennesõjaaegses vehklemises oli tähelepanuväärne roll Konstantin Müüril, kes oli ka pikka aega Tallinna Koolinoorsoo Spordiringide Ühingu juhatuses.


Nõukogude okupatsiooni ajal kujunes välja kolm vehklemiskeskust – Tallinn, Tartu ja Haapsalu. Haapsalus rajas vehklemise Endel Nelis, kes tõi Haapsalu vehklemise tühjalt kohalt maailmakaardile. Esimesed Eesti meistrid selgitati 1946.aastal, kusjuures Boris Valdek – kauaaegne Vehklemisföderatsiooni esimees – tuli kolmekordseks meistriks, s.o. võitis kõigil kavasolnud meeste alad.


Allpool loetleme vaid suurvõistluste medaliomanikke, sest kümne hulgas on olnud nii palju vehklejaid, et neid ei jõua üles loetleda selles kokkuvõttes.


Nõukogude perioodil saavutasid vehklejad ridamisi häid tulemusi. Svetlana Tširkova-Lozovaja on kahekordne võistkondlik olümpiavõitja, võistkondliku pronksmedali on olümpialt saanud Georgi Zažitski (1972.a.) ja Vladimir Reznitšenko (1988.a.). Maailmameistrivõistlustel on saanud võistkonnavõistlustel kuldmedali Georgi Zažitski, Svetlana Tširkova-Lozovaja (kaks korda), Toomas Hint, Vladimir Reznitšenko ja Kaido Kaaberma. Individuaalselt on Svetlana Tširkova Lozovaja saanud pronksmedali.


Edukalt võisteldi tol ajal ka juunioride klassis. Juunioride maailmameistrivõistlustel on saanud hõbemedali Valeri Rossar ja Toomas Hint, pronksmedali Georgi Zažitski, Boris Joffe ja Viktor Latõšev.


Euroopa karikavõitjateks on tulnud võistkondlikult Georgi Zažitski (kolm korda), Andres Liivak, Kaido Kaaberma ja Vladimir Reznitšenko. Individuaalselt tuli Euroopa karikavõitjaks Jaan Veanes, Andres Liivak on olnud kolmas.


Ka NSV Liidu meistrivõistlustelt on võidetud hulgaliselt medaleid. Eesti floretinaiskond tuli 1954.a. pronksmedalile, meeste epees saadi esimene pronks 1967.a. Aasta hiljem said nii Georgi Zažitski kui Svetlana Tširkova individuaalse pronksi, mida Zažitski kordas veel 1970.aaastal. 1974.a. tuli NSVL meistriks Boris Joffe. 1972.a. said nii Zažitski kui Eesti meeskond hõbemedalid. Vladimir Reznitšenko sai individuaalse hõbeda 1989.a ja pronksi nii 1984. kui 1988.aastal. Andrus Kajak tuli hõbedale 1990.a.


Eesti epeemeeskond oli aga kaheksakümnendate lõpul pidevalt pjedestaalil. Pronksid saadi 1987. ja 1988.a., hõbedad tulid 1989.a. ja Eesti epeemeeskond võitis NSVL meistrivõistluste kullad 1986.a. ja 1990.a. Naiste epeenaiskond sai 1990.a. hõbemedalid.


Palju medaleid on toodud ka NSVL juunioride meistrivõistlustelt. Noormeeste epeemeeskond oli 1963.a kolmas, 1972.a teised ja 1966., 1967. ja 1970.a esimesed. Individuaalselt on kulla võitnud Valeri Rossar (1968), Kaido Kaaberma (1987 ja 1988) ja Meelis Loit (1990), hõbemedalid on võitnud Boris Joffe (1970), Natalja Kotova (1989 ja 1990). Pronksmedalid on saanud Jaan Veanes (1966), Kaido Kaaberma (1985) ja Oksana Jermakova (1989).


1991.a. algas uus ajajärk Eesti vehklemises – taas mindi rahvusvahelisele areenile iseseisva võistkonnana võistlema Eesti Vabariigi eest. Kuigi paljud nimekad treenerid lahkusid ja ennustasid Eesti vehklemisele lõppu, on vehklejad jätkuvalt esinenud edukalt rahvusvahelisel areenil.


Atlanta olümpial olid nii nais- kui meeskond viiendad, millist tulemust ei tol ega järgneval olümpial pole keegi suutnud ületada. Kaido Kaaberma oli Barcelonas nelja ja Atlantas seitsmes.


Maailmameistrivõistlustel tuli Oksana Jermakova 1991.a. pronksmedalile ja 1993.a. kuldmedalile. Maarika Võsu oli 1995.a. kuues. Eesti naiskond oli 1995.a. kolmas, 1997.a. neljas. Meeskond on olnud viiendad 1993.a. ja 1998.a., kuuendad oldi 1994. a 1995.a. Tiitlivõistlustel on meie võistkonnad viimastel aastatel kaotanud vaid 1-2 kohtumist aastas.


Euroopa meistrivõistlustelt, mida peetakse alles neli aastat, oleme saanud hõbemedali (Kaido Kaaberma ) ja pronksmedali (Viktor Zuikov).


Maailma edetabelis on olnud esikümnes Kaido Kaaberma, Oksana Jermakova ja Andrus Kajak.


Edukalt on võisteldud maailmakarikavõistlustel. Alates 1992. aastast on tulnud maailmakarikavõistlustel etapi võitjaks Kaido Kaaberma (kolm korda), Andrus Kajak, Maarika Võsu ja Oksana Jermakova. Kolme hulgas on olnud veel Viktor Zuikov, Meelis Loit, Natalja Vdovina, Natalja Kotova ja Heidi Rohi.


1992.a. oli Kaido Kaaberma maailmakarikavõistluste finaalis teine.


Eesti meeskond on olnud maailmakarikavõistluste üldvõitja 1996.a 1998.a., 1995.a. oldi teised. Naiskond võitis 1995.a. ja 1996.a. oldi teised.


Pidevalt on võidetud Põhjamaade karikavõistlused ja on oldud võidukad Läänemere mängudel. Kaotusekibedust ei ole tuntud ka Soomega maavõistlustel.


Noorte meisterlikkuse taset näitab tiitlivõistluste saadud kõrgete kohtade arv. Oksana Jermakova tuli 1991.a. juunioride maailmameistriks, 1993.a. oli ta kolmas. Kadettide hulgas on saavutanud pronksmedalid Ljudmila Piliponis (1995) ja Ahto Klaos (1992).


1998.a. juunioride Euroopa meistrivõistlustel said individuaalse pronksmedali Olga Aleksejeva ja Sven Järve ning naiskond, meeskond oli kuues. Esimestel ülemaailmsetel noortemängudel 1998. aasta suvel said pronksmedali nii Olga Aleksejeva kui Marno Allika, meie võistkonnad olid neljandad.


Sellel aastal tuli nooruke Olga Aleksejeva Eesti naiste täiskasvanute meistriks ja karikavõitjaks. Meestest võitis meistritiitli Viktor Zuikov, karikavõitjaks tuli Kaido Kaaberma.


1998.a. tuli Eesti epeemeeskond maailmakarikavõitjaks alistades kõik tugevad vehklemisriigid (Valgevene, Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia). Maailmameistrivõistlustel saadi viies koht, kaotades vaid ühe kohtumise ühe torkega.


Maailmakarikavõistlustel tuldi individuaalselt erinevatel etappidel viieteistkümnel korral kümne hulka, kusjuures Kaido Kaaberma ja Andrus Kajak said hooaja jooksul ühe etapivõidu ja ühe kolmanda koha. Kaaberma oli kümne hulgas veel neljal korral. Kajak oli kümne hulgas veel kahel korral. Maarika Võsu sai ühel korral kolmanda koha ja Heidi Rohi oli kuus korda kümne hulgas. Võideti Põhjamaade karikavõistlused ja Eesti-Soome maavõistlus.


Sellel aastal korraldati traditsiooniliselt üks maailmakarika etapp Tallinnas, kus osales ligi sada sportlast ja mille võitis Kaido Kaaberma, Andrus Kajak oli kolmas. Osavõturohkemaks võistluseks meie vehklemise ajaloos üldse oli kahtlemata sellel aasta meie korraldatud Põhjamaade juunioride ja kadettide meistrivõistlused, kus osales ligi kolmsada sportlast ja kus meie noored võitsid kõik esikohad ning enamik auhinnalisi kohti.


Eesti paremate sportlaste valimisel on olnud vehklejad parimad järgmiselt :

Svetlana Tširkova-Lozovaja 1986 Eesti epeemeeskond

Kaido Kaaberma 1995 Eesti epeenaiskond

Eesti epeemeeskond

1997.a. oli Kaido Kaaberma meeste arvestuses teine, Heidi Rohi oli naiste arvestuses nelja ja Maarika Võsu kuues, treeneritest oli Peeter Nelis kolmas, võistkondade arvestuses oli naiskond teine ja meeskond kolmas.


Eesti Vehklemisliit on olnud kõigil viimastel aastatel ära märgitud parimate alaliitude hulgas.